Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 11691
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1269
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.04.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 20.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Kääbas kuulub 12 ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11691-11702). Kääbas reg nr 11691 on Sooharalt tulles kõige esimene, ta on ebamääraste piirjoontega ja suhteliselt väikeste mõõtmetega:läbimõõt 7 m, kõrgus 0,4 m. Kääpal kasvavad puud.

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaa, Räpina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11691-11702), mis paikneb Leevi-Soohata maantee ja Võhandu jõe vahelisel ala. Maastikulisel paikneb kääbaskalmistu Võhandu ürgoru järsakulisel pervel, nõrgalt lainjal liivatasandikul.

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Süvahavva küla kääbastikku on käinud vaatamas dr Fr. R. Kreutzwald 1848. a. Lähemalt on Süvahavva kääbaskalmistut (mälestised reg nr 11691-11702) kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 35 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kus ta märgib, et kääpaid on kaevatud ning leitud siit vaid tuhka ja luutükikesi. Mälestisel koostanud passi 1972. a juunis arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 23.11.2007.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 17.02.2015.