Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik "Pohmalamägi"
Mälestise registri number 11708
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
Mälestise vana number 1296
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 05.04.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Põlvamaa vaneminspektor, Viktor Lõhmus

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.04.2011.

Mälestise kirjeldus


„Pohmalamägi“ on kõrgem, ligikaudu ovaalse põhiplaaniga liivaseljak, mille pikkus ida-lääne suunas ulatub ligi 50 m, suurim laius 36 m, idaosas on tema laius vaid 10 m. Seljaku kõrgus ümbritsevast madalamast maastikust ulatub keskosas 1,5-2 m (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pelgupaik asub endise jaotuse järgi Võrumaa, Räpina kihelkonnas. Pelgupaik paikneb keset madalat liigniisket ala, mida on kuivendatud.

Sisestatud: 28.01.2013.

Mälestise ajalugu


Pelgupaik võis kuuluda II aastatuhandesse. Pelgupaika on lähemalt kirjeldanud E. Laid oma „Aruandes muinasteaduslikust inspektsioonist Petserimaal juunis ja juulis“ 1935. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). E. Laid märgib oma kirjelduses, et „Pohmala“ nimeline mägi asub soos, mis omal alal oli olnud peaaegu läbipääsmatu metsaga piiratud. Juurdepääs mäele oli põhja poolt. 1926. a olevat maamõõtja mäge kaevanud ja sattunud mäe keskosas umbes 1,5 m sügavusel puust kaevuraketele, mida olnud paar vanikut. Muid leide ei olevat kaevamisel nähtavale tulnud. Kaevurakked läksid hiljem kaduma ja kaevukoht aeti kinni. Mäge kaevati põhjusel, et pärimuse järgi olevat seal varandus peidus. Mälestisel on koostanud 1979. a passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 28.01.2013.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 16.02.2015.