11722 Kalmistu
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu |
---|---|
Mälestise registri number | 11722 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 06.01.1998 |
Registreeritud | 06.01.1998 |
X-koordinaat | 516581.04 |
Y-koordinaat | 6464414.00 |
Mälestise vana number | 15-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(13)
Paikvaatluse kuupäev: 30.09.22
Menetleja: Pärnumaa nõunik, Terje Luure
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Mälestis on ida (mere) pool asetseval künkal mõõtmetega 30 x 15 ja sellega piirneval laugel rohumaal mõõtmetega 90 x 40 m. Künkale on kunagi seal asunud kabeli tähistamiseks paigaldatud metallrist. Mälstis on tähistatud kaitsetahvliga. Territoorium korrastati 1994. a, istutati tammesid millistest kasvama jäi 1. Kirikualust pinda rikuvad I ja II MS kaevikud ja hilisemad aardeotsijate kaevandid. |
Asukoha kirjeldus Kalmistu asub Pärnu maakonnas Audru vallas end Sarvi külas. Audruranna-Lindi külavaheteest 100 m idas. Kiviränga talust (Närep)10-20 m põhja pool, Pärnu lahe kaldal, merest 50-60 m läänes. Osa kalmistust põllu all, osa talu aiamaal. Mälestis paikneb ida (mere) pool asuval künkal mõõtmetega 30 x 15 m ning sellega piirneval laugel rohumaal mõõtmetega 90 x 40 m. |
Ajalugu Kalmistust mere pool asetses Püha Martinuse kabel, mis hävis 1617. a Poola-Rootsi sõjas. 1866. a püstitati selle kohale malmrist tekstiga "martini kirik 1617". Kirikualust pinda rikuvad I ja II MS kaevikud ja hilisemad aardeotsijate kaevandid. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevöönd on 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist alates (MkS § 25). |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |