Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht "Hiiemägi"
Mälestise registri number 11724
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(10)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 29.08.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 11.11.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Audru vald, Mardi m.ü. Ohverdamiskoht asub Audruranna-Liu külavaheteest ida pool, ranniku ja tee vahel asuvate suvilate maaalal. Ohverdamiskoht on järsu langusega piklikul kaldaalal, sellel on rida suuremaid kive. Ohvrikivi asub ala põhjapoolsel otsal.

Sisestatud: 08.05.2002.

Mälestise ajalugu


Urmas Sinkel 28.03.1997
Vastavalt kod. Floriida Naudilt saadud informatsioonile kontrolliti 14. märtsl oletatavat arheoloogilist objekti (ohverdamiskoht "Hiiemägi" koos ohvrikiviga). Kohapeal selgus et mälestis asub Pärnu maakonnas Audru vallas Marksa külas Tuuliku kooperatiivi suvilate vahel, suvilateni viib Audruranna-Liu tee ääres asuvast Kotimäe bussipeatusest algav edela-kirde suunaline kruusatee (ca 300 m). Huvipakkuv objekt ise asub Sookand Mardile kuuluvast suvilast 15 m edelas. Ohvrikivi ise on lame, lõuna suunas madalam ca 50 cm läbimõõduga tehislohuga kivi, mitme murdega, piklik NO-SW suunaline kõrgusega: kõrgem põhjapoolne ca 70 cm, lõunapoolne lohu kohal ca 30 cm, pikkus ca 150 m, laius 100-110, materjaliks hall graniit, lohu sügavus ca 15 cm. Läheduses on rida suuri kive. Nn Hiiemägi on ümbruskonna kõrgem koht, kust mereni on ca 250-300 m.

Sisestatud: 17.05.2018.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist või väliskontuurist arvates (MkS § 25 lg 1).

Sisestatud: 04.01.2008.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 09.03.2015.