Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Mooritsa kabel"
Mälestise registri number 11734
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1312
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise kirjeldus


"Mooritsa kabeli" nime kandev kivikalme asetseb hävinud Mooritsa talu lähedal, selle asukohast u 30-40 m põhja-loode poole. Kalme paikneb sööti jäänud vanal õuealal, kalmest põhja poole algab põld. Kalmeala on ebakorrapäraste piirjoontega, ümar-kolmnurkse kujuga. Kalmeala pikkus NNW-SSO suunas on u 20 m, laius kagupoolses osas kuni 15 m. Kalme kõrgus on 0,6-0,7 meetrit. Üle kalme kulgeb pikuti vana kiviaed. Kalme pind on ebatasane, siin-seal on näha suuri kive.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalme "Mooritsa kabel" asub Halinga vallas, Lehu külas, Tõnsu maaüksusel. Mõisaküla-Kergu teest jääb kalme u 150 m põhja poole, Tõnsu talu hoonetest 200 m itta.

Sisestatud: 20.11.2008.

Mälestise ajalugu


Kalmet on mainitud Jaan Jungi käsikirjades (Muinasaja teadus Eestlaste maal. I (II) osa: kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast) ja A.Tilga koostatud Pärnu-Jaagupi kihelkonnakirjeldustes 1927. aastast (käsikiri TLÜ Ajaloo Instituudis).
1900. aasta suvel uuris Lehu kivikalmet Pärnu Muinasuurimise Selts. Tööd toimusid põhiliselt M. Schokhoffi juhtimisel. Avastati jälgi põletusmatustest, mille juurest leiti savinõukilde, ja müntide järgi rootsi aega dateeritud laibamatustest. Ülevaade kaevamistest on avaldatud seltsi teises väljaandes, leiud asuvad Pärnu Muuseumis (100 aastat Pärnu Muinasuurimise Seltsi, Kriiska, 1997).
Schockhoff märgib kaevamiste ülevaates, et põletusmatused olnud asetatud pesakujuliselt kalme põhja, üksikuid leide katnud aga suuremad kivid. Üldiselt paiknenud kivid kalmes korratult. Leitud luud olid tugevasti põlenud, hauapanused olid samuti tules olnud ja sageli murtud. Kalmes olnud võimalik eristada nii rikkalike panustega kui ka täiesti ilma panusteta luupesi. Ühe luudepesa juures leitud seevastu kirves, nuge, hoburaudsõlgi, pronkskee katkendeid, pronksspiraalikesi ja spiraalsõrmuseid (Esivanemate kalmeküngastel, Selirand, 1997).

Sisestatud: 20.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist alates (MkS § 25 lg 1), ulatudes katastriüksustele 18803:003:0220 ja 18803:003:0006.

Sisestatud: 20.11.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 09.03.2015.