Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik
Mälestise registri number 11736
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 2098
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.11.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Kirjalikult fikseeritud pärimuse olemasolu.
3) Maastikul eristatav koht.

Sisestatud: 03.01.2008.

Mälestise kirjeldus


Linnus paikneb Virussaarel jäädes selle loodeosale. Linnus eraldub ovaalse alana, mis tõuseb laugja astanguna 1-1,5 m võrra ümbritsevast soosaarest kõrgemale. Linnuse pikkus N-S suunal on 65-70 m, E-W suunal aga 25-30 m. Linnamäe põhjapoolne osa on kõige paremini maastikul jälgitav, kuna seal paljandub ka paekividest laotud müüritise alust (kõrgus 1,5 m ja laius 6-7 m). Linnamäe lõunaosa võib maastikul tinglikult vaid aimata. Jaan Jungi kogutud pärimuse kohaselt on Virussaare soosaarel tegemist ühe vana Eesti linna või kantsiga. Samas paiknevat ka koobas, kus selle linna raha peideti. Arheoloog Evald Tõnisson on pelgupaiga dateerinud I aastatuhandesse m.a. Kui kaua linnust kasutati pole aga olemasolevate andmete põhjal võimalik öelda. Samas on seda tõenäoliselt kuni Põhjasõjani (18. sajand) kasutatud pelgupaigana.

Sisestatud: 15.10.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Virussaare linnusease asub Lavassaare soostikus, Virussaare nimelise rabasaare loodeosas. Virussaar on ovaalse põhiplaaniga tiheda ja liigirikka salumetsaga kaetud moreenkühm Vahenurme-Lavassaare teest Maima küla kohal 3 m lääne pool.

Sisestatud: 15.10.2009.

Mälestise ajalugu


Mõnede uurijate arvates on Virussaarest 3,5 km kirdes asetsevas Linnamäe külas paiknenud linnust nimetatud juba Henriku Liivimaa kroonikas - (HCL XXIX:7; XXX:2) Maianpathe, Maianpata. Kuna Linnamäe külas puudub muinaslinna olemasolule viitav koht, on Evald Tõnisson (Eesti muinaslinnad, Tartu-Tallinn 2008) oletanud, et Linnamäe nime all pidas kroonik Henrik silmas hoopis Virussaart. Liiatigi on Virussaare asukoht analoogne läheduses asuva Soontagana linnuse asukohaga.
Virussaare kirjeldust ning selle kohta käivat rahvapärimust võib lugeda ka muinasuurija Jaan Jungi teosest "Muinasaja teadus eestlaste maal. Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast I (II) osa", lk 55. Samuti käsitles A.Tilk Virussaart 1927. aastal koostatud Pärnu-Jaagupi kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses. Lisaks võib informatsiooni leida erinevatest arheoloogiaalastest teostest (nt Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn 2008).

Sisestatud: 03.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MkS § 25 lg 1).

Sisestatud: 07.01.2008.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 09.03.2015.