Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11737
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1313
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 03.02.2009.

Mälestise kirjeldus


Kalme eristub ümbritsevast maapinnast selgesti - tegemist on ebakorrapärase kujuga kuni 1 meetri kõrguse kivivarega. Kalme pikitelg NW-SO suunas on ligikaudu 35 meetrit, laius loodepoolses osas 14-15 meetrit, keskel kuni 17-18 meetrit, kagupoolne osa kitseneb kuni 4-5 meetrini. Rohukamara all on tunda kalme suuri raudkive. Edela ja kirdepoolses osas on kalme piirjooned selged, mujal ebamäärased. Kalme loodeosas on sellele rajatud kiviaed.

Sisestatud: 03.02.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pärnu maakonnas, Halinga vallas, Mõisaküla külas, Otti Reinu maaüksusel. Kalme jääb Mõisaküla-Kergu teest u 170 meetrit lõunasse ning end Reinu talu hoonetest u 50 meetrit kirdesse.

Sisestatud: 03.02.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmet on nimetatud Jaan Jungi käsikirjades nr 223 (TLÜ AI arhiivis), kelle andmetel olla sealt leitud "põlenud luu prügi". Mõisaküla kalme kirjeldus on olemas ka A. Tilga poolt koostatud Pärnu-Jaagupi kihelkonna kirjelduses 1927. aastast, lk 15-16 (TLÜ AI arhiivis). Kalmest pole teadaolevalt saadud leide. Analoogia põhjal on kalme dateeritud nooremasse rauaaega, st II a tuh algusesse m.a.j.

Sisestatud: 03.02.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist alates (MkS § 25).

Sisestatud: 07.01.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 09.03.2015.