Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11746
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1379
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(11)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 07.09.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 19.10.2009.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub tuiskliivast põhja-lõuna suunalisel rannavallil. Seljandiku mõõtmed N-S suunas on 100 m, W-E suunas 400 m. Mäe eripäraks on aeglane laugjas tõus. Seljandik on kaetud männimetsaga. 1941. aastal toimus antud piirkonnas lahingutegevus, sellest ajast on seljandiku lõunanõlval on rida kaevikuauke. Seljandikul on säilinud ka teisi varasemaid sissekaeveid.

Sisestatud: 19.10.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pärnu maakonnas, Häädemeeste vallas, Rannametsa külas, vahetult Tallinn-Pärnu-Ikla maantee lääneküljel 2 km Timmkanali sillast põhjas. Kalmistu jääb katastriüksusele tunnusega 21301:005:0274.

Sisestatud: 19.10.2009.

Mälestise ajalugu


Sõjamäest on kirjutanud Jaan Jung teoses "Muinasja teadus eestlaste maal. Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast I (II) osa". Jungile teadaolevalt olla sellel mäel vanal ajal sõjalaager olnud ning sealt on leitud kõiksugu sõjariistade, piikide ja mõõkade tükke ning vanu rahasid. Kalmet on maininud ka O.Parmas 1923. aastal koostatud Häädemeeste kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses. Teaduslikult kalmet uuritud ei ole.

Sisestatud: 19.10.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist või väliskontuurist alates (MkS § 25).

Sisestatud: 07.01.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 09.03.2015.