Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 11761
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 2652
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 07.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Kalme piirijooni ei ole võimalik kindlaks määrata. Evald Tõnissoni arvates (Kurese kivikalme pass 1971) on kalme olnud ovaalse kujuga, pikiteljega kirde-edela suunas. Ilmselt on edelapoolne osa jäänud taluhoone alla ning säilinud on vaid kirdepoolne osa.
Kalme jääb hoone ja tänava vahelisele alale, tänava alla ja tänavast kirde pool oleva kõrgema kiviaia alla. Kunagise rehealuse otsast mõõdetuna on kalme pikkus kirde suunas 8 meetrit. Kalmeala laiuseks on 11-12 meetrit. Hoone varemete vahetus läheduses on NO-SW suunaline sissekaeve, mõõtmetega 3 x 2,2 meetrit. Kalme kirdepoolses osas, külatänava kirdepoolsest kiviaiast kirdes langeb maapind järsult.
1970. aastatel oli kalme kontuur jälgitav veel ka tänava alal: poolserviti reas paiknenud ning tänavaga risti asetsenud paeplaadid ja väiksemad paetükid joonistasid välja kalme piirjooned. 1971. aastal tehtud šurfis paljandus 0,15-0,20 m sügavusel rohkesti peenemat kivipurdu, suhteliselt tume muld, sügavamal ka kultuurkiht. Oletatavasti võib tegemist olla kivikirstkalmega, mida võiks dateerida varasesse rauaaega.

Sisestatud: 20.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pärnu maakond, Koonga vald, Kurese küla, end Uuerõika (Uierõika) taluhoone asemest vahetult kirde pool, suurelt osalt külatänava all. Mälestis jääb Alt-Tõnise katastriüksusele tunnusega 33404:001:0065.

Sisestatud: 20.04.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kohta esimene kirjalik teade pärineb Jaan Koidu poolt koostatud Mihkli kihelkonna muinasteaduslikust kirjeldusest aastast 1934 (TLÜ AI arhiiv), lk 6-7.
Selles mainitakse, et kalmest olevat leitud kauemat aega inimluid, mis asetsenud serviti peaplaatidest kirstudes, mille all ja peal olevat olnud lapiti paeplaadid. Kirstude asetus oli olnud mitmes suunas. Tänaval näha olevad paeplaadid olevat kirstude seinad. Koos luudega olevat leitud ka kaks raudrõngast.
Vello Lõugas ja Jüri Selirand lisavad raamatus "Arheoloogiga Eestimaa teedel" (Valgus 1977, lk 239), et umbes 7 sentimeetrise läbimõõduga ja 1 sentimeetri jämedused raudrõngad olid arvatavasti käevõrud.

Sisestatud: 20.04.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 1).

Sisestatud: 20.04.2009.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 09.03.2015.