Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11762
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 38-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 15.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on suhteliselt väikese ja madala, ebakorrapärase kujuga raudkiviga. Kivi pealispind on lame, veidi NO suunas madalduv. Lohukivi läbimõõt edela-kirde suunas on 2,4 m, loode-kagu suunas 2,1 m, ümbermõõt 6,30 m, kõrgus maapinnast 0,5-0,7 m. Kivi põhjapoolne serv on sirge ja järsk, ida-kagu poolne külg ühtlaselt kumer ja lauge. Kivi keskosas on kaks madalat looduslikku soont: üks N-S ja teine NO-SW suunaline. Kivi lõunapoolsel otsal on kolm selgesti eristatavat sammaldunud lohku läbimõõduga 5–6 cm, sügavusega 0,5–1 cm.

Sisestatud: 20.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pärnu maakond, Koonga vald, Kurese küla, end Uuerõika (Uierõika) taluhoone asemest umbes 70 m põhjakirdes, ida-lääne suunalise kiviaia põhjapoolsel küljel. Mälestis asub Alt-Tõnise katastriüksusel, tunnusega 33404:001:0065.

Sisestatud: 20.04.2009.

Mälestise ajalugu


Lohukivi avastasid 1979. aasta septembris Evald Tõnisson, Ülle Tamla ja Aarend-Mihkel Rõuk. Mälestise passi koostasid 1979. aastal Ülle Tamla ja Evald Tõnisson.

Sisestatud: 20.04.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 1).

Sisestatud: 20.04.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 09.03.2015.