Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Soontagana maalinn"
Mälestise registri number 11763
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1319
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 22.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Maalinn on korrapärase ovaalse põhiplaaniga, pikiteljega põhja-loode-lõuna-kagu suunas Linnuse pikkus on 110 m, laius keskosas kuni 60 m, kõrgus 5-6 m. Maalinna vallide vahel asuv pind on suhteliselt tasane, tõustes äärtel veidi kõrgemale, väliskülje nõlvad on ühtlaselt järsud. Mälestise ala on heakorrastatud, paigaldatud kaitsetahvel.

Sisestatud: 12.09.2003.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pärnu maakonnas Koonga vallas, Kurese külast 2,5 km põhja-kirde suunas soosaarel Avaste soos.

Sisestatud: 12.09.2003.

Mälestise ajalugu


Soontagana oli üks muistse Läänemaa seitsmest kihelkonnast. Leiumaterjal pärineb 12.-13. sajandist.
Linnuse siseküljel on läbi uuritud kümnekonna ehituse rusud koos nendes olnud kerisahjuvaredega. Ahjude põrandaks ja laeks on kasutatud suuri paeplaate, küljed on laotud enamasti raudkividest. Ehitusrusude piirkonnas tuli mitmelt poolt välja suurel hulgal söestunud viljateri. Maalinna kultuurkiht paistab silma valdavalt koduloomaluudest koosneva osteoloogilise materjali erakordse rohkusega.

Sisestatud: 12.09.2003.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 09.03.2015.