Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11795
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1335
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 21.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 21.10.2008.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu asub kolme katastriüksuse (Järveotsa, Sossemetsa ja Jäärja metskonna) piirile jääva 500 m pikkuse kruusaseljandiku lõunaosas, jäädes suuremas osas Pärnumaa metsakonnale kuuluvasse metsa. Üle kalmistu lõunaosa kulgeb metsavahetee. Seljandik lõppeb mahajäetud vabariigiaegse kaitseliidu lasketiiru betoonpunkriga, mis ei jää enam kalmistu alale.
Tegemist on 15.-18. sajandisse kuuluva külakalmistuga, kust on kruusavõtmisel leitud luid ja münte.

Sisestatud: 21.10.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kalmistu paikneb Jäärja külas, Saarde vallas, Pärnu maakonnas. Kalmistu jääb Sossemetsa talu hoonetest vahetult itta, RMK Pärnumaa metskonna maa-alale.

Sisestatud: 21.10.2008.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kohta leidub teade Richard Indreko Saarde kihelkonna kirjelduses 1923. aastast, lk 39 (Tallina Ülikooli Ajaloo Instituudi arhiiv). Riikliku kaitse alla võeti kalmistu Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 31. detsembril 1964. aastal.

Sisestatud: 21.10.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (MukS § 25 lg 1). Mälestise kaitsevöönd ulatub katastriüksustele tunnustega: 71102:004:0163, 71102:004:0005 ja 71102:004:0201.

Sisestatud: 21.10.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 09.03.2015.