Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11814
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1343
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(9)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.03.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 30.11.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Laiksaare külas, Saarde vallas, Pärnumaal. Kalmistu jääb katastriüksustele tunnustega 78201:001:0160, 78201:001:0171 ja 78201:001:0276. Kalmistu on piiratud Häädemeeste-Tõitoja maanteega lõunast, idast Laiksaarest Timmkanali suunas kulgeva külavaheteega, läänest end Pärna taluga ja põhjast elektriliiniga. Kalmistu ala ulatus põhjast-lõunasse on 100 meetrit, idast-läände u 175 meetrit.

Sisestatud: 30.11.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistu ala on ümbritsevast 50-70 cm kõrgem seljandik. Roone (Miti) taluhoovist on õunapuude istutamisel leitud luid. Kalmistut on 1923. aastal koostatud Saarde kihelkonna muinasteaduslikus kirjelduses maininud Richard Indreko. Tema teatel olevat taluaia tegemisel tulnud välja konte ja puusärgi tükke. Mainitakse ka ühe kuldsõrmuse ja ühe kolme spiraaliga pronkssõrmuse leidu. Kirjeldusele on lisatud ka üsna segane mündi jäljend. Sõrmused on ilmselt kaotsi läinud. Rahvajuttude järgi olevat samasse kohta üks Rootsi kindral maetud. 1970. aastatel toimunud teetööde käigus oli samuti luid välja tulnud. Tegemist on ilmselt keskaegse, 15.-18. sajandisse kuuluva keskaegse külakalmistuga.

Sisestatud: 30.11.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 1).

Sisestatud: 30.11.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 09.03.2015.