Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pakktee
Mälestise registri number 11822
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 14-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rikutud

Inspekteerimise kuupäev: 25.05.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Muistsed teed, Pakktee.

Mälestise tunnus


Sooteele iseloomulike puidust (ja kividest) rajatiste jäänused, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise kirjeldus


Kokku on leitud kuue sootee jäänused. Üldjoontes põhja-lõunasuunalised ühekihilised puitsillutised olid laotud tee kulgemissuunaga risti asetatud kidurakasvuliste soomändide tüvedest; soo äärealale oli tee-ehituseks toodud ka mineraalmaal kasvanud 18-20 cm läbimõõduga männipalke. Sillutise palkidel oli mitmel pool näha kirvega raiumise jälgi. I sootee paikneb põhja-lõunasuunaliselt, 0,7 m turbakihi all. II tee leiukohal paiknesid sillutised kahes eri sügavuses. Ülemised palgid asusid 90-100 cm sügavusel. Tee pöördus kergelt põhjaloode-lõunalagusse ja oli laotud ühekihilisena 8-18 cm läbimõõdu ja 2,8-3,1 m pikkusega lattidest/palkidest. Alumine, vanem kiht tuli nähtavale 130-140 cm sügavuselt ning oli rajatud 5-8 cm läbimõõduga roigastest. III palksillutise jäänused asusid 50-60 cm sügavusel, ehitatud 7-18 cm läbimõõduga tüvedest. IV sootee oli vaid 50 cm sügavusel turba all. V ja VI pakktee paiknevad eelnevatest eraldi, kuid ei ole nende jätkuks. V sootee paiknes suunaga loodest kagusse freesturbaväljal ning seda kattis vaid 10-15 cm paksune turvas. Tee 200 m pikkusel lõigul on teostatud päästekaevamisi. VI soosild on samuti loode-kagusuunaline.
(Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kaisma vallas Lehu Suursoo põhjaosas, Metsavere küla maadel on seni leitud kuue sootee jäänused. Neist I-IV asuvad soo põhjaosas, V ja VI aga 0,7-1,2 kilomeetrit edela pool. Põhjapoolsetest teedest kulgesid numbritega II-IV tähistatud teed paralleelselt ja lähestikku. Eraldi jäi neist u 300 m lääne pool paiknev I tee. III palksillutise jäänused asusid II teest u 60 m ida pool. IV soosild paiknes omakorda III teest u 30 m ida pool. VI sootee asub V teest 400 m idakagu pool.
(Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise ajalugu


Lehu sooteed rajati praeguste andmete põhjal põhiosas 14.-15. sajandil, kuid nad võisid olla kasutuses veel 16. ja 17. sajandilgi. I sootee pärineb tõenäoliselt Liivi sõja ja 17. sajandi algupoolel Poola - Rootsi vahel peetud võitluste ajast. II sootee alumine kiht on rajatud 13.-14., pealmine kiht 15. sajandil, kuid selle juures on kasutatud ära ka varasemaid, 13. sajandist pärinevaid palke. III palksillutise jäänused pärinevad vahemikust 15. sajand kuni 16. sajandi I veerand. IV sootee on tõenäoliselt ehitatud 16.-17. sajandil. V tee dateeriti C14 järgi 14. sajandisse. VI soosild on rajatud samal ajal.
Teed võisid olla ehitatud, et pääseda kergemini sooaladele, mitte nende ületamiseks. Keset raba asub Ämmametsamäe nimeline soosaar, mida rahvatraditsioonis peetakse vanaks pelgupaigaks. Siinsed sooteed võisidki viia soosaarele, kuhu rahvas sõdade ja rüüstamiste ajal ennast ja oma vara peitis.
(Lavi, A ja Roio, M. 2006. Lehu Suursoo sooteed Pärnumaal. - AVE 2005.)
Rahvapärimuse järgi läinud Suigu vallast, Tabria külast läbi Pööravere (Lehu) Suursoo Mäemetsa talu poole sõjatee (Vene tee), mille pikkuseks on u 10 km. Seda mööda käinud pargiajajad Tabriast Kerku. Et neil tee oli tundmata, võtnud nad teejuhiks Tabria mehe Hansu, teise legendi järgi Kuimetsa Kaie. Hans tahtnud röövleid uputada ja juhtinud nad sohu, teelt kõrvale. Pargiajajad aga ratsutanud välja ja karistuseks käristanud Hansu hobuste vahel lõhki.
Pööravere pärishärra A. von Middendorf leidnud teelt suure hobuseraua.

Sisestatud: 03.04.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kokku on Lehu Suursoo põhjaosas, Metsavere küla maadel avasatatud kuue sootee jäänused.

Sisestatud: 03.04.2008.

Üldinfo


Maismaateed on algselt olnud looduslikud rajad, millel parandati vaid raskemini läbitavaid kohti. Vanimad säilinud inimkätega rajatud teed on okstest, hagudest või palkidest rajatud teed ehk soosillad, mida nimetatakse ka pakkteedeks. Suuremaid vahemaid läbiti muinasajal talviti: üle soode, rabade ja veekogude kulgenud otseteed võimaldasid liikuda kohtades, mis olid suviti läbipääsmatud. Taliteed olid eriti tähtsad suuremate kaubavedude jaoks nii sisemaa- kui kaugliikluses. Veel enne vankriga läbitavate rööbasteede teket ääristasid jõgede-ojade kaldaid ja kõrgemaid mäeseljandikke ratsarajad. Maismaal liikudes ületati jõgesid koolmekohtades; hiljem hakati rajama alalisi sildu. Olulisemaid maismaateid hakati Eestis tõsisemalt korrastama alles 17. sajandil, mil loodi reisijate teenindamiseks postijaamade võrgustik.
Veeteed olid tõenäoliselt siiski kõige kiiremad liikumisteed – kiviajast alates on paatide ja laevadega mööda jõgesid ja merd sõidetud. Paate veeti ühest veekogust teise mööda lohisteed.
Vee- ja maismaateede sõlmpunktides – eriaegsetes randumiskohtades ning sadamates on säilinud nii maale kui ka vette tehtud rajatiste jäänuseid. Meri on aastasadade jooksul maismaa ees taandunud: randumiskohad ja sadamad on tänapäeval eristatavad muistsel rannajoonel, mis asub kaugel sisemaal.

Sisestatud: 09.03.2015.