Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Saaremägi"
Mälestise registri number 11832
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 2660
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(6)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.07.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 20.05.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pärnumaal, Tori vallas, Muraka külas, katastriüksustel tunnustega 80801:001:0189 (Jõekääru) ja 80801:001:0211 (Kalda). Mälestis jääb Tori-Massu maantee, Maie oja, Pärnu jõe ning Kalda talu hoonete vahelisele maa-alale, endise "Järvakandi Tehaste" puhkebaasi territooriumile.

Sisestatud: 20.05.2009.

Mälestise ajalugu


Kalmistut on esimest korda kirjalikes allikates maininud Jaan Jung 1897. aastal ilmunud teoses "Muinasaja teadus eestlaste maal I (II) osa". Jaan Jungi toob Tori kihelkonna matmispaikade loetelus teiste hulgas ka välja Muraku külas, Kambati talu maal, jõe kaldal asuva koha, "kust kevadine vesi alati luid ja vanu asju välja uhtuvat".
1920. aastatel koostatud muinasteaduslikke kirjeldusi pani Tori kihelkonnas kokku Eerik Laid. 1924. aasta kirjelduses toob Laid välja fakti, et kusagil 1900. aasta ümber on Suurkask ning õpetaja Tilk kaevanud kalmel välja luukere, mis asunud u 50 cm sügavusel. Arheoloogilistest leidudest mainib ta puupeaga nuga, luuainest nööpe, rahasid jne. Leidude asukoht on teadmata.
Tegemist on keskaegse külakalmistuga, mida võiks dateerida perioodi 15.-18. sajand.

Sisestatud: 20.05.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 1).

Sisestatud: 20.05.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 09.03.2015.