Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Kalme paikneb kõrgemal loode-kagu suunalisel liivakünkal vahetult Pärnu jõe paremal kaldal. Eelmisel sajandil on künkasse kaevatud kartuliauke, millega osa kultuurkihist lõhutud. Tõenäoliselt esineb matuseid kogu nimetatud voore alal.

Mälestise asukoha kirjeldus

Kalmistu paikneb Vändra vallas, Kurgja külas, Pärnu jõest põhja pool asuval Kurgja-Linnutaja maaüksusel. Raba talust jääb kalme u 420 m lõunaedelasse, Kurgja teel Pärnu jõge ületavast sillast u 300 m loodesse, jõest u 15 m ja maanteest u 70 m kaugusele.

Mälestise ajalugu

Tõenäoliselt on "Surnumäe" näol tegemist kesk- ja varauusaegse (15.-17. sajand) külakalmistuga. Rahvapärimuses on seda nimetatud ka katkukalmeks. 19. sajandi lõpul - 20. sajandi algul on kartuliaukude kaevamisel leitud inimluid ja münte, mis on aga kaduma läinud. Kohal pole arheoloogilisi kaevamisi läbi viidud.

Kaitsevööndi ulatus

Mälesitse kaitsevöönd on 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist alates (MkS § 25).

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).