Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 11868
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1328
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 16.07.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 07.11.2007.

Mälestise kirjeldus


Järskude nõlvadega ca 800 m2 innamäe suurim kõrgus on 25,5 m. Läänest ja lõunast piirab seda Mädara jõgi, põhjast oja, ida küljest piirneb linnamägi sooga.
Indreko sõnutsi pidada linnamäe kaguküljel kusagil kivitrepp ja kivitee olema, mis üles mäele tõusevad. Linnamäest lääne pool on oja ja mäejalami vahel madalam vesine maalapp, mida rahvasuus "Linna aas" nimetatakse.

Sisestatud: 03.04.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Linnamägi paikneb Pärnu maakonnas, Mädara külas, Liiva talu maal. See jääb Pärnu-Rakvere maanteest ca 300 m kagusse Mädara jõe vasakule kaldale.

Sisestatud: 15.05.2008.

Mälestise ajalugu


Varem olevat mäge kutsutud ka "Kirikumäeks" või "Punamäeks". Mäelt olevat leitud sütt ja palgiotsi. Mäe peal edelanurgas on auk, kus olevat kaevanud J. Jung ning üks üliõpilane. Leiti sütt ning rauast viie aasaga nõel. Linnamäge on kirjeldanud 1925. aastal R. Indreko. 1953. aastal tegi paigal prooviauke arheoloog, A. Vassar, kes tuvastas, et linnamägi oli kasutusel I at II poolel m.a.j.

Sisestatud: 15.05.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Linnamäe asukoht ning selle kaitsevööndi ulatus märgitud KKT lisas skeemil 2.

Sisestatud: 07.11.2007.

Meedia


Mädara külas end Liiva talu heinamaal Mädara jõe ääres, 200 m jõesillast kagu pool asub järskude nõlvadega kuni 25,5 m kõrgune linnamägi, mille pindala on 800 m2 ümber. Läänest ja lõunast piirab linnamäge jõgi, põhjast oja, kuna ida poole jääb soo. Varem olevat seda kutsutud ka Kirikumäeks või Punamäeks. 1953. aasta proovishurfidest (A. Vassar) leitud vähese keraamika järgi otsustades oli see muistse väikemaakonna Alempoisi lõunaserval paiknenud linnamägi kindlustatud kohana kasutusel I a.t II poolel pKr (Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn 1977. Lk 242).

Sisestatud: 27.10.2005.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4dara_linnus

Sisestatud: 16.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 08.03.2015.