Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11870
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1304
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.07.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Pärnu maakonna vaneminspektor, Nele Rent

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude olemasolu. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 15.05.2008.

Mälestise kirjeldus


Mälestis asub Pärnu jõe ürgoru liivasel pervel. Jõest lahutab teda madal luht, millest voor tõuseb kõrgemale kuni 1,5 m. Kalmistuala näol on tegemist kirde-edela suunalise voorega (ca 200 x 100 m ala). Ilmselt jäi osa sellest põhjapool asuva kruusaaugu alale. Kui voore seda osa, mis jääb maanteest lääne poole katab kuuse-kase mets (osaliselt võsa), siis teisel pool maanteed asub maaparanduse alt läbi käinud põld. Mälestise täpseid piire on võimalik selgitada vaid arheoloogiliste kaevamistega.

Sisestatud: 15.05.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Pärnu maakonnas, Rahnoja külas, osaliselt tänasel Kavapõllu maaüksusel ning osalt endisel Päärniku talu maal. Kalmistu jääb Pärnu jõe vasakkaldalde ning mõlemale poole Tori-Vihtra maanteed kohta, kus maantee teeb käänaku kirdesse. Jõest on kalmistu ca 200 m idas, teest aga vahetult lääne ja ida pool, taluhooneist põhjas.

Sisestatud: 15.05.2008.

Mälestise ajalugu


Kalmistu loodeosa kirjeldas J. Jung järgmiselt: „... ½ versta pikk tuiskava liiva mägi, kus mõnes 13 kohas surnute luid ja kondi puru leida olevat. Need kohad olla mõne kümmekond sammu üksteisest eemal. Tuul on liiva pealt ära puhunud ja palju luid välja tulnud, keda inimesed jälle sinna ja tänna matnud. Mõnes kohas näis ka põletatud luid olevat. Vanu asju olevat sealt leitud, aga need olla kõik jälle ära kaotatud.“ R. Indreko mainib aga luuleide ka teisel pool maanteed. Kõik leiud ja luud on tagasi maetud. Kalmistu puhul on nähtavasti tegemist kesk- ja varauusaegse/uusaegse maa-aluse kalmistuga (14.-18. saj).

Ent R. Indreko kirjelduse andmeil on kalmistust lääne pool asuvalt luhalt, jõe kaldalt, leitud 2 kivitalba. Ühe kivitalva katkend on leitud ka kagu poolt maanteed. Seega osutavad need leiud ka kiviaegsele asustusele nimetatud kohas.

Sisestatud: 15.05.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 08.03.2015.