Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11879
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 35-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 30.01.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on suhteliselt suur ja hästi nähtav. Pikkus lõuna-põhja suunas 4,40 m, laius 4,12 m, kõrgus 1,60 m, ü 12.70 m. Värvus tumehall roosade laikudega. Küljed suhteliselt järsud, tugevalt sammaldunud, pealtvaates on kivi kolmnurkse kujuga, veidi kaldu kagust loode suunas. Kivil võib loendada kokku 46 lohku, enamus neist paikneb kivi kagupoolses kõrgemas osas, kivi jämeda struktuuri tõttu on paljud lohud ebaselged. 3 lohku on ilmekamad läbimõõduga 8,5-9 cm ja sügavusega 4,5-5 cm. 14 lohku on läbimõõduga 6 cm-1,5 cm, 20 lohku on ebamäärased, sügavus ei ületa 1 cm.

Sisestatud: 14.09.2005.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub Rapla maakonnas Juuru vallas Hõreda mõisa lähedal, Hõreda-Rapla maanteelt 80 meetrit ida pool.

Sisestatud: 14.09.2005.

Mälestise ajalugu


Kivi dateeritakse I aastatuhandesse e.m.a - I aastatuhat m.a.j. Riikliku kaitse alla võetud 1978. a.

Sisestatud: 14.09.2005.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd ümber kivi on 10 meetrit

Sisestatud: 14.09.2005.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.