Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11909
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 122-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 18.05.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi on pealtvaates ovaalse kujuga pikiteljega kagu-loode suunas 2,8 m, laiusega 1,95 m, ümbermõõduga 8,22 m, kõrgus loodeküljel 0,95 m. Pealispind on kergelt kumer loodest kagu suunas kaldu ning edelaküljelt suhteliselt järsu servaga. Kivil on kolm lohku, mis asetsevad kivi madalamas osas kivi keskel ja kaguosas. Lohud paiknevad üksteisest 40 ja 50 cm kaugusel. Suurima lohu läbimõõt on 6 cm ning sügavus 2 cm, ülejäänutel vastavalt 5 cm ja 1-1,5 cm (Mälestise pass, E. Tõnisson 1981).

Sisestatud: 19.04.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Seli-Angerja tee ja Posti talu juurdepääsutee ristmiku lähedal Seli-Angerja teest 30 m idapool. Posti talu asub kivist ligikaudu 170 m kaugusel. Maapind on kivi asukohas märgatavalt kaldu ida ja kagu poole, s.t Atla jõe suunas.

Sisestatud: 19.04.2012.

Mälestise ajalugu


Kivi on dateeritud I aastatuhandest e.m.a kuni I aastatuhandesse m.a.j.

Sisestatud: 19.04.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Kultusekivile ja Pirgu mõisa ansamblile on määratud ühine kinnismälestiste kaitsevöönd. Alus: kultuuriministri 28.03.2007 käskkiri nr 144 (RTL, 10.04.2007, 28, 516) "Kultuurimälestistele kaitsevööndite määramine".

Sisestatud: 19.04.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.