Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11915
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 154-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 02.05.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Suur ja lame kivi, pealtvaates trapetsikujuline, servadest suhteliselt järsk. Pealispind keskelt veidi nõgus ja konarlik. Kaetud paksu samblakihiga. Kivi mõõdud: põhja-lõuna suunal 3,55 m, ida-lääne suunas 3,45 m, ü 11,48 m. Kivil võib loendada 15 lohku mis asetsevad hajali, lõunapoolsel otsal võib loendada 7 lohku, see on eraldatud sügava lõhega. Lohkude suurus ja sügavus on erinev, 0,5 cm kuni 1,5 cm.

Sisestatud: 19.10.2004.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas, Juuru vallas Pirgu külas Mihkli talu maal. Kivi asub tee kõrval, mis viib Seli mõisa olles mõisast ca 250 m.

Sisestatud: 19.10.2004.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi ulatus 3-4 meetrit ümber kivi.

Sisestatud: 19.10.2004.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.