Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11963
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 203-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Mälestis on peaaegu kolmnurkse põhiplaaniga ja kõrgema keskosaga raudkivi. Kivi kõrgemas osas on 8 korrapärast kunstlikku lohku läbimõõduga 3,5-7 cm ning sügavusega 0,5-3 cm. Lohukivi on põhja-lõuna suunas 2,3 m pikk, 1,6 m lai ning 0,7 m kõrge.

Sisestatud: 17.01.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas Kohila vallas Rootsi külas Vana-Rootsi katastriüksusel. Lohukivi paikneb Väike-Rootsi talu hoonetest u 180 m lõuna pool ning Rootsi talu elamust u 160 m edela pool söötis põllumaal. Mälestisest u 100 m kagu pool asub teine lohukivi (reg nr 11964).

Sisestatud: 17.01.2014.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 17.01.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 17.01.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.