Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11970
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1566
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Massiivne kivi on pealtvaates nelinurkse kujuga, põhiplaani mõõtmetega 2,8 x 2,2 m. Kivi kirdekülg on kõige kõrgem. Kivi pealispind on lõuna ja edelasuunas tugevalt kaldu laskudes kuni maapinnani - idapoolt külgvaates on kivil kolmnurkne kuju. Põhja-kirdepoolt vaadatuna on kivil trapetsit meenutav lõige. Kivi ida- ja läänekülg on suhteliselt järsud.
Kivi kõrgus põhjaküljel on 1,3 m. Kivi pealispinna kirdeosas on 3 lohku läbimõõduga 5-6 cm, sügavusega 1,5 cm. Lohud asuvad üksteisest 20-25 cm kaugusel. Nimetatud kolmele lohule lisandub 2 ebamäärasemat lohku, sügavusega 0,5-1 cm.

Sisestatud: 16.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub Raplamaal Kohila vallas Angerja külas Vaida-Urge teelt kagupool Oksa talu maal. Kivi paikneb Oksa talu õuealalt 60-70 m loodesuunas vahetult Oksa ja Kivi kinnistute piiril Angerja oja kaldajärsakul. Kivist lõuna- ja edelapool on söödis olev põld.

Sisestatud: 16.01.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 16.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.