Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11973
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 60-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.08.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on madal ning pealtvaates veidi trapetsit meenutava kujuga, suhteliselt tasase pealispinnaga, mis on põhjast lõuna poole veidi kaldu. Pikkus ida-lääne suunas on 2,35 m, laius 1,9 m. Põhjaserva kõrgus ulatub 0,6 meetrini.
Kivi pealispinnal on 12 hajali asetsevat lohku, neist kaks on läbimõõduga kuni 7 cm, sügavusega 2,5-3 cm. Seitsmel lohul on sügavus 1-2 cm, läbimõõt 5-6 cm; kolmel lohul on sügavus ainult kuni 1 cm, läbimõõt 5 cm.

Sisestatud: 28.08.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Angerja külas Vana-Reino katastriüksusel Vaida-Urge teest (tee nr 11202) 340 m põhjapool, Angerja ojast 110 m lõunapool heinamaal. Kivist 150 m kagusuunas asub Vana-Reino katastriüksusel veel teinegi kaitsealune lohukivi (reg nr 11974), mis paikneb vahetult tee ääres, ning 190 m loodesuunas söötis oleval endisel põllumaal (Ojaääre katastriüksusel) asub kolmas kaitsealune lohukivi (reg nr 11975).

Sisestatud: 28.08.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 28.08.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 06.11.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.