Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11975
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 62-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.08.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates ovaalse kujuga, väikesemõõduline: pikiteljega loode-kagusuunas 1,3 m, laiusega 1,1 m. Kivi kõrgus on vaid 0,4 m. Pealispind on edelast kirde suunas kaldu. Pealispinna läänepoolses osas on üks ilmekas lohk läbimõõduga 6,5 cm ning sügavusega 2 cm.

Sisestatud: 28.08.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Angerja külas Ojaääre katastriüksusel Vaida-Urge teest (tee nr 11202) 380 m põhjapool, Angerja ojast 60 m lõunapool endisel põllumaal. Kivist 70 m läänepool on kiviaed, mis oli varasemalt Reinu ja Laagri talude vaheliseks piiriks. Ojaääre katastriüksus on moodustatud varasemast Reinu talu maast. Kivist 190 m kagupool Vana-Reino katastriüksusel heinamaal asub teine kaitsealune lohukivi (reg nr 11973).

Sisestatud: 28.08.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 28.08.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 03.10.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.