11981 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 11981 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 06.01.1998 |
Registreeritud | 06.01.1998 |
X-koordinaat | 538036.31 |
Y-koordinaat | 6558215.36 |
Mälestise vana number | 1541 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(10)
Paikvaatluse kuupäev: 29.07.21
Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. |
Kirjeldus Oma algsest asukohast välja lükates on kivi ühtlasi ümber pööratud. Kivi algne pealispind on praegu allapoole pööratud. Lohud asuvad kivi alumisel poolel. (Mälestise pass E. Tõnisson 1973) |
Asukoha kirjeldus Kivi asub Pärdimetsa katastriüksusel Kernu-Kohila tee (tee nr 11220) ääres teepeenrast umbes 10 m lõunasuunas. Mälestis paikneb Hageri küla hoonestuseta keskosas, lähimad majad jäävad 150-200 m kaugusele, üle Kernu-Kohila tee paikneb antud piirkonnas visuaalselt domineeriv kolhoosiaegsete lautade kompleks. Kivi paikneb kasutusest väljas oleval rohumaal. Rohumaa on paralleelselt teega pikliku kujuga ning vastu metsa paiknevas lõuna osas võsastuv. Antud piirkonnas on maapind lõunasuunas madalduv. Vahetult kivist läänes kasvab põõsas. |
Ajalugu Kivi on dateeritud I aastatuhandesse e.m.a kuni I aastatuhandesse m.a.j. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |