Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11983
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1546
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 30.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates ebakorrapäraselt viisnurkse kujuga kaarjalt väljaulatuvate servadega ning ümarate nurkadega, idapoolt on kivi suhteliselt järsk, edela- ja läänekülg on laugjamad. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 2,5 m, laius 2,0 m ning kõrgus ulatub 0,7 m.
Kivi keskel asuvas ülaosas moodustub 0,2-0,3 m laiune kumer hari, kus paiknevad reas 3 lohku läbimõõduga 6-8 cm ning sügavusega 2 cm. Nendele lisandub kivi pealispinnal veel 4 ebamäärasemat madalat lohku (sügavus kuni 1 cm).

Sisestatud: 13.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub Raplamaal Hageri külas Kernu-Kohila teest põhjapool kolhoosiaegsete lautade taga põllumaal suhteliselt madalal kohal. Kaugus laudast on 200 m. Põld, kus kivi asub, on sööti jäänud.
Kirjeldatavast kaitsealusest kivist 120 m põhjapool asub Pätakamäeks nimetatud kõrgem koht ning teine kaitsealune lohukivi (reg nr 11984). Kivist 330 m kagupool asuvad Madise talu hooned.

Sisestatud: 13.01.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 13.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 13.01.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.