Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11986
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 25-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 30.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on suhteliselt lame ning pealtvaates kolmnurkse kujuga. Kivi mõõtmed ida-lääne suunas on 2,9 m, põhja-lõuna suunas 2,8 m. Kivi pealispind ulatub ainult veidi maapinnast kõrgemale.
Kivi pealispinnal paiknevad lohud kahe rühmana: kirdepoolne lohk moodustub 13 lohust (neist üks on suurem, läbimõõduga 7-8 cm, sügavusega 3 cm) ning edelapoolses rühmas on 8 lohku (kõik alla 1 cm sügavusega). Teistest eraldi asetseb 1 lohk (läbimõõt 6 cm, sügavus 1,5 cm) suhteliselt madalal kivi lääneserval (nö kolmnurga tipu sees).

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asub vahetult Hageri-Kodila teest idapool Ülevainu kinnistu põlluserval. Lähim talukoht asub 200 m kivist lõunapool, s.o Pärdimatsu.

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 09.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevööndi ulatus on tähistatud KKT lisas nr 1 ning nähtav Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardirakenduse vahendusel.

Sisestatud: 11.01.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.