11990 Kultusekivi "Hiiekivi", "Verekivi"

Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Mälestise kirjeldus

Kivi on pealtvaates ebakorrapärase kujuga, servad suhteliselt järsud, kivi pealispind laskub ühtlaselt lääne suunas. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 3,9 m, laius 3,45 m, kõrgus idaküljelt 1,7 m ning lääneküljelt 1,0 m. Kivil võib loendada 51 lohku, milledest enamus on üsna madalad. Enamus lohkudest asub tiheda rühmana kivi pealispinna lõunapoolses osas. Lohkude hulgas paistab silma 2 suuremat, mille läbimõõt ulatub 10 cm-ni, sügavus 5-6 cm.
Kivil võib loendada vähemalt 7 puuriauku, mis viitavad, et kivi on soovitud õhkida.

Mälestise asukoha kirjeldus

Kivi asub Raplamaal Kohila vallas Põikma külas Hageri-Kodila teest läänepool ligikaudu 15 m kaugusel Oru talu põllul. Oru talu hooned asuvad kivist 200 m läänesuunas.

Mälestise ajalugu

Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.
„Verekivi“ on oma nimetuse saanud 1905. aasta sündmustega seoses, kui kivi juures tapeti neli talupoega.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevööndi ulatus on tähistatud KKT lisas nr 1 ning nähtav Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardirakenduse vahendusel.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.