Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11994
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 11-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 15.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Lohukivi on pealtvaates piklik-ovaalse kujuga pikiteljega ida-lääne suunas 2,7 m, laiusega 1,5 m. Kivi läänepoolne ots ja põhjakülg tõusevad järsult, kivil puudub tasasem pealispind. Kivi kõrgus läänepoolses otsas ulatub 0,9 m, idaotsa kõrgus ei ületa 0,3 m. Kivi kõrgemas läänepoolses otsas on kaks lohku, teineteisest 0,15 m kaugusel. Nende läbimõõt ulatub 7 cm, sügavus 2 cm. Ligikaudu 1 m edela pool, madalamal, on kolmas sama suur lohk. Viimasest omakorda kaugemal põhja pool on veel neljas, ent suhteliselt madal lohk, sügavusega 0,5 cm.

Sisestatud: 15.01.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Lohu külas Muruoja talu elamust 30 m loodesuunas madalal võsastunud alal. Kivi paikneb Tallinn-Rapla-Türi maanteest ligikaudu 20 m idasuunas. Muruoja talu õuel kõnealusest lohukivist u 50 m lõuna-kagu suunas asub teine lohukivi (reg nr 11995).

Sisestatud: 15.01.2014.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 16.01.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 17.01.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).

Sisestatud: 04.02.2014.