Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 11998
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1529
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(14)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.09.17

Inspektor: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinasaegsele kindlustusele iseloomulike kaitserajatiste jäänused, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, maastikuliselt eristatav, kirjalikult fikseeritud pärimusega seotud koht.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Lohu linnus on muistse Harjumaa üks võimsamaid muinaslinnu, mis Henriku Liivimaa kroonika järgi kandis 13. saj algul castrum Lone nime. Inimkäte poolt loodud kindlustused on siin hästi planeeritud. Üle 8000 m2 suurust linnuse õueala ümbritseb kaarjas veidi hobuserauda meenutav kunstlik vall. Praegugi on see õuepinnast veel 4-5 m ja välisjalamilt kuni 10 m kõrgune. Linnuse põhja- ja idajalamile on kaevatud 15-25 m laiune kraavitaoline nõgu, kust võeti materjali valli kuhjamiseks. Nõo välisküljel näeme täiendava kaitsena kuni 2 m kõrgust valli ja selle ees teist kraavi. Ilmselt rajati need vaenlase piiramistehnika vastu. Muistne tee ja sissekäik paiknesid tõenäoliselt linnuse kaguosas praeguse raja kohal.

Sisestatud: 12.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Lohu-Kohila maantee ning Tallinn-Rapla-Türi mnt vahelisel alal ning on rajatud looduslikult hästi kaitstud Keila jõekäärus olevale ümbritsevast veidi kõrgemale seljandikule.

Sisestatud: 12.11.2008.

Mälestise ajalugu


1914. aastal Lohu Jaanilinnas toimunud kaevamiste käigus leiti savinõukilde, kirves, vööpannal jne. Linnuse lähedalt on juhuleidudena saadud odaots ja münte. Need näitavad, et Lohu linnus oli kasutusel 12.-13. saj algul.

Sisestatud: 12.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi ulatus on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 12.11.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.03.2014.