Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme "Kalmavare"
Mälestise registri number 12007
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1533
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kaitsealune kivikalme (reg nr 12007) on suures osas hävinud, mistõttu ei ole mälestise täpseid piire võimalik kindlaks teha. Algselt on kalme olnud eeldatavasti ovaalse kujuga, pikiteljega ida-lääne suunas u 22 m, laiusega põhja-lõuna suunas 15 m, kõrgusega 0,5-0,6 m. Kalmest on säilinud kagupoolne osa, umbes 2/3 kalme algsest ulatusest. Loodepoolne osa kujutab kuni 1 meetri sügavust lohku, millest suur osa on täidetud kividega.
Kivikalme alal (kalme edelaosas) asub kaitsealune lohukivi (reg nr 12010) ning kasvavad mõned puud.

Sisestatud: 05.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis kivikalme (reg nr 12007) asub Rapla maakonnas Kohila vallas Pahkla külas Noorlooma katastriüksusel, Angerja linnuse varemetest u 500 m kirdesuunas. Noorlooma katastriüksusel nõukogude aegse kuivati tagusel karjamaal on kokku 5 kivikalmet, millest kirjeldatav mälestis on kõige lõunapoolsem, asudes kuivati põhjapoolsest nurgast u 20 m kirdesuunas.
Kivikalmest u 40 m loodesuunas asub teine kivikalme (reg nr 12005).

Sisestatud: 05.09.2013.

Mälestise ajalugu


Kalme on dateeritud I aastatuhandesse pKr, kuid pole välistatud, et kalmeid kasutati veel kuni II aastatuhande alguseni.

Sisestatud: 05.09.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist alates.

Sisestatud: 05.09.2013.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 20.03.2015.