Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12011
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1561
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Lohukivi on pealtvaates ligikaudu ovaalse kujuga, pikiteljega kirde-edela suunas 3,1 m ning laiusega 2,1 m. Kivi kõrgus on kirdeosas u 0,75 m, lääneosas tõuseb u 0,2 m kõrgemale.
Kivi pealispinna keskpunktist u 0,5 m edelapool on suhteliselt madal lohk, läbimõõduga 5-6 cm ning sügavusega kuni 1 cm. Mainitud lohust 0,15 m kirdepool on teine, esimesest veel madalam ebamäärane lohk.

Sisestatud: 10.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis lohukivi (reg nr 12011) asub Rapla maakonnas Kohila vallas Pahkla külas Noorlooma katastriüksusel, Angerja linnuse varemetest u 500 m kirdesuunas. Noorlooma katastriüksusel nõukogude aegse kuivati tagusel karjamaal on kokku 5 kivikalmet, neist ühe kalme (reg nr 12005) idaosas asub kirjeldatav lohukivi.
Lohukivi paikneb kuivatist u 45 m põhjasuunas.

Sisestatud: 10.09.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 10.09.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist alates.

Sisestatud: 10.09.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.