Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12013
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1563
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 29.08.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on madal, piklik-kandilise kujuga, pikkusega kirde-edela suunas 4,0 m. Kivi laius ei ületa 1,6 m. Kivi pealispinnal on 8 lohku, millest 2 on ebamäärasemad. Lohkude läbimõõt on 5-7 cm, sügavus 1,5-3 cm. Lohud asetsevad üksteise suhtes hajali.
Kivi keskosas on puurauk, läbimõõduga 2,5 cm, sügavusega 30 cm.

Sisestatud: 05.09.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lohukivi (reg nr 12013) asub Rapla maakonnas Kohila vallas Pahkla külas Lehma katastriüksusel, Angerja linnuse varemetest u 460 m kirdesuunas. Kivist vahetult teisel pool teed u 20 m kaugusel asub nõukogude aegne kaalukoda ning u 50 m põhja-kirdesuunas asub osaliselt lagunenud nõukogudeaegne kuivatihoone. Kivi asub teest u 15 m lõunapool, teest lõunasuunas maapinna kõrgus väheneb järsult (eeldatavasti on teetammi täidetud).

Sisestatud: 05.09.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 05.09.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist alates.

Sisestatud: 05.09.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.