Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12016
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1567
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Lohukivi on pealtvaates ebakorrapäraselt nelinurkne edela-kirde suunas pikliku kujuga pikkusega 3,9 m, laiusega loode-kagu suunas 2,6 m. Kivi kõrgus on 1,2 m. Kivi edelakülg on järsk, peaaegu vertikaalne. Kivi kirdepoolne osa (vähemalt poole pealispinna ulatuses) on tugevalt murenenud ning edelapoolsest osast kuni 0,2 m madalam.
Kivi edelaosas on 12 lohku (neist 3 on ebamäärasemad) läbimõõduga 5-7 cm, sügavusega 1-3 cm. Edelapoolsemad lohud paiknevad ridastikku üksteisest 0,1-0,2 m kaugusel.

Sisestatud: 28.08.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Pahkla külas Tamme-Allika katastriüksusel. Kivi paikneb haritaval põllumaal Vaida-Urge teest (tee nr 11202) u 130 m kagupool. Kivist 100 m kirdepool asub teine kaitsealune lohukivi (reg nr 12015) ning 150 m kirdepool kolmas lohukivi (reg nr 12014).

Sisestatud: 28.08.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 06.11.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.