Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12028
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1556
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 24.05.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates ebakorrapäraselt kolmnurkse kujuga, pikkusega loode-kagu suunas 2,7 m, laiusega edelast-kirdesse 2,1 m. Pealt on kivi kumer, edelapoolne serv tõuseb suhteliselt järsult 1,2 m kõrguseni. Ka kirdepoolne serv on järsk kõrgusega 1,1 m. Kivi pealispind laskub aeglaselt kagusuunas, kus moodustub 0,6 m kõrgune järsk serv. Loodesuunas laskub pealispind ühtlaselt kuni maani.
Kivil on kirdepoolses osas 15 lohku, läbimõõduga 6-7 cm ning sügavus ulatub 2 - 2,5 cm.

Sisestatud: 25.10.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Kohila vallas Pihali külas Mikuri katastriüksusel u 110 m Mikuri talu elamust loodesuunas. Lohukivi paikneb Mikuri talu õueaiamaad ümbritseva kuuseheki taga (heki läänepoolse nurga juures) põllumaa servas. Kivist u 170 m kirdesuunas asub kivikalme.

Sisestatud: 25.10.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 25.10.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist alates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 25.10.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.