Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12031
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1551
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.01.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Massiivne kivi on pealtvaates ligikaudu kolmnurkse kujuga, läänepoolsest servast sirgem ja järsem, idasuunas pealt ühtlaselt laskuv. Kivi mõõtmed põhja-lõuna suunas on 3,2 m ning ida-lääne suunas 3,1 m, kõrgus lääneservas kuni 1,9 m.
Kivi kõrgemas läänepoolses servas asub 6 lohku läbimõõduga 5-6 cm, millest ühel ulatub sügavus 2-2,5 cm-ni, teiste sügavus ei ületa 1 cm.

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Massiivne kivi asub Hageri-Kodila teest (tee nr 20101) 100 m idapool lagedal alal (sööti jäänud heinamaal) karjääri serval. Kivile lähim talu on Sillaotsa talu, mis asub Hageri-Kodila teest läänepool. Sillaotsa talu ja kaitsealuse kivi vaheline kaugus on umbes 370 m. Kivist ida- ja kagupool on äratuntav vana teetamm, mis ühineb kivist lõunapool praeguse Hageri-Kodila teega.

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 09.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 11.01.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.