Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12033
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 66-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 30.06.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates nelinurkse kujuga, läänepoolne serv on suhteliselt sirge ja järsk, võrdlemisi järsk on ka lõunapoolne ots. Pealispind madaldub ühtlaselt ida suunas. Pikkus põhja-lõuna suunas on 3,5 m, laius 2,3 m ning kõrgus ulatub lääneservas 1,2 meetrini.
Kivi pealispinnal on 4 lohku, neist 2 on selgemad (läbimõõduga 6-7 cm, sügavusega 2 cm) ning 2 veidi ebamäärasemad (läbimõõduga 5-6 cm, sügavusega 1 cm). Lohud asuvad kivi läänepoolses osas.

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi asetseb Ursu talu elamu põhjapoolsest otsast umbes 20 m idapool lambaaediku ääres.

Sisestatud: 09.01.2013.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 09.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 11.01.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 20.03.2015.