Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12052
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 65-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on suuremõõtmeline, pealtvaates veidi rombi meenutava kujuga, lääne poole väljaulatuva nurgaga; kirde ja ida poolne serv on kaarjad. Edelaservast on kivi kõige kõrgem, ida ja kirde suunas pealt ühtlaselt kaldu. Pealispinna idapoolses osas on tuntavad madlad astmed. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 5,2 m, laius 4,5 m ning kõrgus edelaküljelt 1,7 m. Kivi kõrgemal edelaserval võib loendada 13 lohku, neist viis selgemat sügavusega 2-3 cm, läbimõõduga 6-7 cm. Ülejäänud lohkude sügavus ei ületa 1 cm.

Sisestatud: 03.02.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas Kohila vallas Masti külas Masti tn 1 õuealal. Kivi paikneb elamust 15 m loodesuunas.

Sisestatud: 03.02.2014.

Mälestise ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 03.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 03.02.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).

Sisestatud: 04.02.2014.