Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Puenkalle", "Paekalle"
Mälestise registri number 12080
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1587
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 13.05.19

Menetleja: Raplamaa nõunik, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Liinamäe moodustab läänepoolsem suhteliselt laiem osa kõrgemast ligi 200 m pikkusest ida-lääne suunas kulgevast seljakutaolisest alast, mida eraldavad muust ümbrusest Konuvere jõe ja sellesse suubuva oja orud. Käesoleva seljaku ida- ja keskosa on kitsas (10-15 m) ja pealt kumer. Linnuseks kasutatud läänepoolne laienev ots tõuseb ülejäänud seljakust astakuna 3-4 m kõrgemale. Linnuse platoo on ligikaudu ovaalse kujuga, pikiteljega ida-lääne suunas 60 m, laiusega 25-30 m.

Sisestatud: 07.03.2013.

Mälestise ajalugu


Dateering: 10.-11. sajand.

Sisestatud: 13.02.2013.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Konuvere_linnus

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.03.2014.