Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12099
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 78-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.02.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates ristkülikut meenutava kujuga pikisuunaga kirdest edelasse. Pealt ühtlaselt kumer, otsavaates pisut leivapätsi meenutav. Edelapoolne osa tõuseb suhteliselt kõrgemale langedes aeglaselt kirde suunas. Edela ja kirde suunal on kivi suhteliselt järsk. Kivi pikkus kirde-edela suunal on 2,80 m ja laius 2,15 m, ü= 8,40 m. Värvus on hallikas-roosa. Loodeküljelt tugevasti sammaldunud. Kivi pealispinna keskosas on 4 kultuslohku, suurim 7 cm, sügavus 2 cm.
Viies lohk on ebamäärane. Üks väike lohk on läbim 4 cm, sügavusega 2,5 cm ja on kooniliselt kitseneva põhjaga.(kultuslohuna küsitav).

Sisestatud: 22.04.2005.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kultusekivi asub Rapla maakonnas Märjamaa vallas Ohukotsu külas Tõnseri talu maal.

Sisestatud: 06.05.2005.

Mälestise ajalugu


Dateering: I aastatuhat e.m.a. - I aastatuhat m.a.j.
Arvele võetud 1977. a.

Sisestatud: 22.04.2005.

Kaitsevööndi ulatus


Objekti asukoht ja kaitsevööndi ulatus: vaata lisa 1.

Sisestatud: 06.05.2005.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 19.03.2015.