Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12101
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 177-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 29.09.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinasaegsele kindlustusele iseloomulike kaitserajatiste jäänused, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise ajalugu


Linnus on esmakordselt kaitse alla võetud 22. mail 1984 Rapla Rajooni RSN Täitevkomitee otsusega (istungi protokoll nr 138). Topograafiline kirjeldus protokollis: II aastatuhande algus; Ohukotsu (end. Risu) küla, kultusekivist 77-k /reg-nr 12098/ 1,1 km lääneloodes, kultusekivist nr 79-k /reg-nr 12100/ 1,4 km lääneedelas, metsas. Kaitse alla võtmisel kanti mälestise asukoht ka Varbola sovhoosi plaanile (leht 6).
Asukohakirjeldus 1998. a. kaitse alla võtmisel: Ohukotsu (end. Risu) küla, Miku talust 1,6 km läänes, kultusekivist nr. 77-k /reg-nr 12098/ 1,1 km lääne-loodes, metsas.

Sisestatud: 03.07.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 19.03.2015.