Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Varbola Jaanilinn"
Mälestise registri number 12117
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1616
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(27)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.11.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Mikk Mutso

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 25.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Asukoha poolest kuulub paekõrgendiku põhjapoolsel otsal asetsev Varbola Jaanilinn neemiklinnuste hulka. Linnuseala ümbritseva valli tõttu sarnaneb ta ringvall-linnustega.
Varbola on suuremaid ja tugevamaid Eesti linnuseid. Koos vallidega ulatub linnuse pindala 5 ha, sellest õueosa on 2 ha. Valli kogupikkus ulatub üle 580 m.
Linnuse valli kõrgus ulatub väljastpoolt maksimaalselt 9-10 m. Valli hari on pealt kumer - harja laius on umbes 2-3 m. Valli laius jalamilt ulatub 25-30 m.
Valli nõlvad praegusel kujul on tekkinud ilmselt varisemise tulemusel. Algselt on valli küljed üles laotud kuivmüüritisena. Linnuse edelaküljel on välisnõlva ülaosas algne laotud müüritis välja puhastatud ja nähtaval.
Läbi valli viib linnuse sisemusse kaks teekäiku - neist üks linnuse idaküljel (käigu laius pealt 7-8 m, sügavus u 2 m) ning teine lääneküljel (laius pealt 6-7 m, sügavus u 2 m)
Õue keskosas on linnuse kaev, mis oli rajatud 14 m sügavuselt paealuspinda. Kaevu mõõtmed on umbes 3 x 2 m. Ülaosas ulatuvad kaevusüvendi mõõtmed 5 x 5 m.

Sisestatud: 26.03.2013.

Mälestise asukoha kirjeldus


Varbola Jaanilinn, Eesti suuremaid muinaslinnu, asetseb muinasaegse Harjumaa, praeguse Rapla maakonna loodeosas, Tallinn-Pärnu maanteelt 4 km läbi Varbola Raplasse viiva tee ääres. Jaanilinnast 1,2 km lääne poole jääb Põlli, varasema nimega Varbjala küla.
Rahvasuus Jaanilinna nime all tuntud Varbola linnus, maalinn on rajatud ulatusliku ent võrdlemisi lameda lõuna-kagust põhja-loodesse kulgeva seljaku põhja-loode otsale. Põhjast ning osalt ka läänest ja idast on linnuse ehitamisel ära kasutatud seljaku looduslikku nõlva.

Sisestatud: 27.03.2013.

Mälestise ajalugu


Arheoloogilistel kaevamistel saadud leiumaterjali järgi on Varbola linnus dateeritud 11.-13. sajandisse. Majapidamisi on linnuse alal olnud hiljemgi.
15.-16. sajandi paiku on linnuse õue lääneosa kasutatud kalmistuna.

Sisestatud: 26.03.2013.

Meedia


Nädaline 20.05.2000, "Varbola linnus vajab planeeringut"
Õhtuleht 13.08.2002, "Varbola linnus sai ehedalt haisva piiramisseadeldise
http://www.ohtuleht.ee/126782/varbola-linnus-sai-ehedalt-haisva-piiramisseadeldise
Nädaline 31.08.2006, "Linnuse kivimüür varises"
http://www.pollikyla.ee/index.php/uudised/meistmeedias/161-varing
Raplamaa Sõnumid 22.01.2014, "Varbola linnuse arendamiseks sõlmitakse koostöökokkulepe"
http://www.sonumid.ee/index.php3?teema=uudis&lookup=uudis&ID=516128
eestielu.ee (Raplamaa Sõnumid) 04.02.2015, "Varbola linnusesse rajatakse muinasaja teemapark"
http://eestielu.delfi.ee/raplamaa/elu/varbola-linnusesse-rajatakse-muinasaja-teemapark?id=70718919

Sisestatud: 06.11.2002.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Varbola_Jaanilinn

Sisestatud: 19.05.2011.

Üldinfo


Varbola Jaanilinna territooriumil on arheoloogilisi kaevamisi toimunud korduvalt. Kaevamistööde käigus on välja puhastatud 14 m sügavune linnuse kaev ja müüritise lõike (E. Laid 1938-1940), uuritud on linnuse õuealal paiknevat 16.-17. sajandist pärinevat kalmistuala (K. Mark 1953) ning välja on kaevatud ka elamute põhjad koos kerisahjudega ja läänepoolne väravakäik (E. Tõnisson, J. Selirand, Ü. Tamla 1974-1989). Viimati toimusid restaureerimistööd Varbolas 2006. aastal, kui taastati osaliselt varisenud läänepoolne väravakäik.

Sisestatud: 26.03.2013.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.03.2014.