Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12157
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 2720
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 29.08.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Rapla maakonna vaneminspektor, Karen Klandorf

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kaitsealune kivi on ümberpööratud asendis - põhi ülevalpool. Praeguses asendis on kivi läbimõõt ligikaudu 3 m ja kõrgus 2,2 m. Lohke pole kivil näha. Kivi on ühtlaselt sammaldunud.

Sisestatud: 17.09.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Hagudi mõisa ja Hagudi kruusakarjääri vahel Keila jõest läänesuunas asuva ulatusliku põllumassiivi idapoolses osas. Kivist vahetult põhjapool paikneb Jüri-Jaagu talu. Kaitsealune kivi on üks mitmest põllu ja külavahetee vahel asuvatest tõenäoliselt maaparanduse käigus kuhjatud suurematest kividest. Kivi asub kiviaia ääres. Kivide ja tee vaheline ala on võsastunud.

Sisestatud: 17.09.2012.

Mälestise ajalugu


Mälestis on dateeritud I aastatuhandesse eKr - I aastatuhandesse pKr.

Sisestatud: 17.09.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 19.03.2015.