Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12186
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
Mälestise vana number 1609
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 23.11.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Raplamaa vaneminspektor, Armin Rudi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 24.04.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi on pealtvaates rombi meenutava kujuga, mõõtmetega loode-kagu suunas 2,9 m, kirde-edela suunas 2,5 m. Tee ehitamisel on osa kivist jäänud teetammi sisse. Kivil on 16 lohku, millest enamik asub kahe rühmana kivi kõrgemal kumerusel. Esimeses rühmas on kuus lohku. Teine rühm, mis asetseb esimesest 0,3 m kaugusel, moodustub kolmest lohust. Ülejäänud lohud asetsevad üksikult kivi pealispinna laskuval osal. Lohkude läbimõõt on 5-7 cm, sügavus 1-2 cm.

Sisestatud: 12.02.2014.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas Rapla vallas Oela külas Siimu-Hansu katastriüksusel. Kivi paikneb Hagudi-Kodila tee (tee nr 20113) ääres. Lohukivist 200 m kagu suunas teisel pool teed asub kalmistu "Kabelimägi" (reg nr 12185).

Sisestatud: 12.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 12.02.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 12.02.2014.