Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12224
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 617
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Maalinn asub Põduste jõe kaldal, mis suubub merre praeguse Kuressaare kõrval. Marika Mägi uuringute järgi moodustas Põduste jõe suudmeala 1000 aastat tagasi kitsa, sügavalt saare sisemaale tungiva merelahe, mille ääres oli tõenäoliselt piirkonna tähtsaim sadamakoht.

Sisestatud: 07.11.2007.

Mälestise ajalugu


Kaarma maalinn on üks neljast Saaremaa hilisrauaaegsetest administratiivsetest keskustest. Pärast Saksa Ordu ja piiskopi vahel toimunud maade jagamist jäi Kaarma piiskopi alade keskele, mistõttu võib oletada, et seal oli 13.sajandil Saaremaa kiriklik keskus.

Sisestatud: 07.11.2007.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 28.03.2015.