Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalme kaevati osaliselt läbi 1958.-1959. aastal. Kivikirstkalme on ümmargune kangur läbimõõduga 11-13 m ja kõrgusega kuni 1 m. Kalme keskel paiknes üsna hästi säilinud põhja-lõunasuunaline 1,3 m pikkune ja 0,4 m laiune kivikirst, mis oli ehitatud serviti asetatud suurtest paeplaatidest. Kirstu katsid kaanena samuti paeplaadid. Kalme keskosa ümbritses kaks kontsentriliset kiviringi, mis olid laotud raudkividest. Surnud olid maetud mõlema kiviringi vahelisele, umbes 3-3,5 m laiusele alale. Ühtekokku loendati vähemalt 17 luustikku, mis olid selili siruasendis.

Nende matuste juurest leiti mitmeid luu- ja merevaikesemeid: kaks luust ketast, kolme auguga ehete katkend, kaks ripatsit, merevaigust kaksiknööp, neljalabaline täht ja katkine ripats. Võibolla kuulub nende leidude juurde ka kõverakspainutatud pronksnaaskel. Kirstust luid ei leitud. See oli täis kiviklibu, mille seast leiti meie ajaarvamise algusest pärinev oimuehe. Kuna samast ajast pärinevad kalme järelmatused - põletatud luud, keraamika ja mõned metallesemed, siis võib arvata, et koos nendega sattus kalmesse ka mainitud oimuehe.

Serviti asetatud paeplaatidega kivikirstkalmed on võrdlemisi ainulaadne ja arhailine nähtus, mis pronksiajal oli levinud nii kivikirst- kui ka laevkalmetes. Lisaks Loona kalmele leidub kivikirste veel Lümanda Punapea, Pidula; Hiiumaal Kõpu kalmetes jm.

[Eesti Esiajalugu; L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, E. Tõnisson; Tallinn 1982, lk 150]

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.