Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 12312
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 33-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 05.05.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Kureveres asub Saaremaa suurim muististerühm. Siin on 7 väikeselohulist kultusekivi 220 m bussipeatusest loode pool. Need kivid on olnud kultuseobjektideks I aastatuhandel e.m.a. Sellised kivid ei esine tavaliselt kunagi üheskoos, mistõttu tundub, et Kurevere kivid on siia võib-olla ühe algsel kohal paikneva kivi ümber kokku veetud, võimalik, et endise Pidula mõisa paruni B. von Tolli algatusel. Juhtis ju tema möödunud sajandi lõpul esimesena muinsuseuurijate tähelepanu neile kividele. Tolli sõnade järgi kutsunud rahvas siin mitmeid kive Tondikivideks. Kurevere kividel on üks või mõni üksik lohk, ühel kivil aga koguni 62 lohku.
Peale kirjeldatud kivide on kagu pool Kurevere külas veel kaks üsna suure lohkude arvuga kultusekivi (Reinu ja Kopli pere juures).

Ammu tuntud ulatuslik kivikalmistu paikneb Kurevere lauda lähedal. Siinsel muinsuskaitsealal kiviaedade ja kivihunnikute rägastikus on umbes 30-40 kivikalmet. Esimesed kaks kalmet kaevas siin 1874. a läbi J. B. Holzmayer, 1877. a kaevas krahv C. G. von Sievers kolme ja 1965. a A. Kustin samuti kolme kalmet. Nende kaevamiste vanimad leiud pärinevad 7. sajandist ja noorimad 12. sajandist. Viimaste hulgas leiti 1965. a kaevamisel hinnaline mõõk, mille käepide on ilustatud hõbetauśeeringus taim- ja ruunikivistiilis loomornamendiga ja on osalt kullatud. Väljaspool kaitseala on vähem kui kilomeetri raadiuses säilinud veel umbes 15 kivikalmet. Nagu mõned kaitsealal asuvad kalmed, nii näib ka osa üksikuna paiknevatest kalmetest olevat meie ajaarvamise eelse I aastatuhande kivikirstkalmed.
Karjalaudast poolsada meetrit edela pool kaevati 1974.-1975. a (V. Lõugas) lahti üks Eesti ainulaadsemaid kivikalmeid. Selle tsentrumis paiknes 8-meetrise läbimõõduga kivikirstkalme. Ümberringi olid aga erineva suuna ja suurusega tarandid. Koos põletatud ja põletamata luudega koguti kalmest mitmed Eestis unikaalsed rauaaja esemed (hilis-La Tene`i vööhaak, ümmargune plekist ehtenaast, aźuurne kolmnurkne ripats jm), keraamikat ja esemeid, mis pärinevad meie ajaarvamise eelsest I aastatuhandest ja m.a 1. sajandist.
Võimalik, et I aastatuhande esimesse poolde kuulub veel mõni üksikuna kompaktsest kalmistuosast lõuna pool karjamaal asuv kivikalme. Ühtekokku peaks Kurevere ümbruse kivikalmete arv praegu ulatuma 50-60 vahele. Siin on olnud pikaajalise asustusega rannaküla, mille teke ulatub I aastatuhandesse e.m.a (meri oli nimetatud tarandkalmest vähem kui 100 m kaugusel).
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln, 1989

Sisestatud: 12.04.2007.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 27.03.2015.