Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 12368
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 1-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Keidi Saks

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Maalinn on väike ringvalllinnus, mida ümbritseb veel teine madalam vall. Sisemine vall on 2m kõrge ring, mis on loode-kagu sihis pikergune. Valli selg on lame ning sellele on rajatud käigutee. Vall on sissepoole järsem (ca 30 kraadi) kui väljapoole (20 kraadi). Vallist käib edelasuunal läbikäik maalinna sisse. Vall on ehitatud kividest ja mullast. Maalinna läbimõõt on väljast 40m, seest 17m.

Sisemist valli ümbritseb teine, väline umbes 1m kõrgune vall. Välisvalli loodenurgas vall puudub, kirdes teeb välisvall ümber sisemise ringvalli kumera kaare ning lõppeb edelas nelinurkselt lõpetatud vallina.

Sisestatud: 20.05.2009.

Mälestise ajalugu


Maalinn äratab osalt kahtlust, kas see on tõesti linnuseks olnud oma väikese mahutuse ja samuti ka väikese valli tähtsuseta kõrguse tõttu. Siisiki tunneb rahvas, nagu mitmel pool võib kuulda "maalinna" nime all ja parun Toll - Pidula ms end omanik - teatab, et see varemalt olnud väljaspool aeda, keset viljapõldu ja alles aia suurendamise ajal umb 50 a tagasi (1924. a allapoole) olevat võetud aia sisse, ning arvab seega kindlasti võivat eitada küsimust, kas see mitte mõni hilisem moodustus ei ole aias, viimase ilustamise või mõnel sarnasel otstarbel. On väga võimalik, et välisvalli madalat osa on kunagi hävitatud ja tasandatud, kuigi seda praegu keegi enam ei mäleta. [Saarema ja Muhu muinasjäänused, TÜ Arheoloogia Kabineti toimetused II, 1924].

Sisestatud: 20.05.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 27.03.2015.