Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 12386
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
Mälestise vana number 54-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 12.06.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Suur paest kivi, mille põhiplaan on peaaegu kolmnurkne. Kivi idapoolne külg on lõuna-põhja sunas sirge ja 1,8 m pikkune. Kivi läbimõõt teistpidi risti on 1,5 m. Kivi kõrgus N-poolsel otsal on 27 cm, S-poolsel madalamal otsal ainult 12 cm. Kivi küljed on kõik vertikaalsed. Kivi pealispind on üldiselt lame, kuid S-poolselt osalt umbes 5 cm paksune kiht pealt ära tulnud. Kivi pealispinnal on 4 selget kunstlikku lohku. Kaks lohku paiknevad kivi läänepoolsel nurgal, kaks lõunapoolsel otsal. Kivil olevate lohkude mõõdud on järgmised:
1. Läbimõõt 7 cm, süg 1,7 cm.
2. Läbimõõt 5 cm, süg 1,4 cm.
3. Läbimõõt 10 cm, süg 3,4 cm.
4. Läbimõõt 6 cm, süg 1,3 cm.

Sisestatud: 02.05.2011.

Mälestise ajalugu


Kivid avastas V. Lõugas 1974. a.
Kivid on kasutusel olnud kultusekividena I at e.m.a.

Sisestatud: 02.05.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 27.03.2015.